Tuesday, December 4, 2018

Joshua Tree rahvuspark ja LA

Vahetult enne väljasõitu ning tänupühi tegime ka ühe Eesti õhtu, kus pakkusime laborikaaslastele erinevaid Eesi toite. Menüüs oli kauaküpsenud sealiha (5h!), hautataud praekapsas (hapukapsa sai vene poest), pohlamoos (tegime kohalikest kultuurpohladest), ahjukartulid ning muidugi üks tõsine šokolaadikook (Vana Tallinnaga)! Joogimenüüs oli meil Eestist kaasa võetud Vana Tallinn ning vene poest leidsin ka A Le Coq Premiumi ja miskit kalja. Oli tore õhtu ja eriliseks hitiks osutusid seapraad ja kapsas!

Biometeoroloogia labor, keskel Prof. Dennis Baldocchi
Päev enne tänupühi rentisime auto ja panime varavalges sõitu, no täpsemalt öeldes kell 3 öösel. Sihiks oli võetud enam kui 800 km kaugusel Lõuna Californias asuv Joshua Tree rahvuspark. Sama päeva varahommikul oli ka Berkeley õhukvaliteet korda saanud, sest öösel sadas kerget vihma. Enne seda kannatasime enam kui 2 nädalat paksu suitsu, mis maastikupõlengute tõttu siia kandus. Õhk oli suurema osa ajast nii ohtlik, et ilma maskita ei soovitataud ka täiesti tervetel inimestel välja minna. Ostsime meiegi omale kolm maski. Ilmselt on ka Eestis see päris palju läbi käinud, et mitu nädalat möllasid novembrikuus maastikupõlengud mitmel pool Californias. Kui LA lähistel oleva Woolsey maastikupõlengu tõttu kaotasid kodud mitmed ja mitmed kuulsused ja surma sai paar inimest, siis Berkeleyst põhja pool olnud Camp Fire põletas maha enam kui 12 000 majapidamist ja ligi 90 inimest hukkus. Tegemist oli ka Calfornia ajaloo kõige ohvrite rohkema tulekahjuga. Eks kliima soojenemise tõttu hakkavad siin tulekahjud aina tihedamalt ja laiaulatuslikumalt iagl aastal esinema.

Nii me siis väljas käisime.
Aga nüüd siis tagasi väljasõidu juurde. Kui Eestis üldiselt ei juhtu, et mõnel pikal nädalavahetusel paned autole hääled sisse ja sõidad Varssavisse, siis USAs ei ole selliste distantside läbimine just kõige suurem ülesanne, sest valdavalt kulgeb suurem osa sõidust kiirteedel. Mõistagi saab sõita ka maalilisemaid maanteid pidi, aga kui siht on kindel, siis kiirtee on ikkagi kõige kiirem variant. Igatahes jõudsime juba kell 11 hommikul pargi väravatesse ja kuigi väsimus oli päris tugev, aitas paar purki Red Bulli veel mitmeid tunde pargis ringi kablutada. Olgugi, et enam kui 800 km oli seljataga pidime ka pargis ringi sõites üsna suuri vahemaid läbima, et erinevaid põnevaid kohti avastada.

Joshua Tree (Yucca brevifolia) ehk Joshua puu ehk Eesti keeles lühilehine tääkliilia on üks kummalise välimusega taim. Yucca pole tegelikult ka päris puu ja kuulub ta hoopis agaaviliste sugukonda. Näiteks puuduvad tal ka aastarõngad ja seetõttu on nende vanust suhteliselt raske kindlaks teha. Yucca on endeemne puuliik ja esineb vaid California ja Arizona osariikide lõunaosas. Nime on see taim saanud väidetavalt mormoonidelt, kelle jaoks see puu meenutas piiblist tuntud Joonat, kes käed taeva poole muudkui palvetas. Ja kuna selle puu oksad meenutavad osalt nagu inimese käsi, siis sealt see nimi tuli. Igatahes on kogu park erakordselt laheda maastikuga ning kõrbele omane taimestik vaheldub igavesti vägevate kaljude ja kivikuhjetega. Kogu see maastik on kõik iidsete aegade tektoonika tulemus. Tektoonika jälgi on ka siiani näha ja nii näiteks avanes ühe mäe otsast erakordselt vinge vaade otse San Andrease murrangule.



Lisaks Yuccadele on siin ka ohtalt kaktuseid ja nii oli ühes suures orus ka üks suur Colla kaktuste (Cylindropuntia fulgida) aed. Neid kaktuseid kutsutakse ka hellitavalt kaisukarudeks just oma meeldivalt pehme välimuse tõttu. Aga jumal hoidku, kui keegi peaks neid suure jooksuga kallistama kukkuma - tagajärjed oleks ikka päris tragikoomilised. Nimelt on neil kaktustel erakordselt teravad peenikesed okkad, mis lisaks on ka nagadega, et kui ikka okka näppu saad, siis seda välja saada on juba ikka üsna keeruline. Aga jah, kaugelt vaadelduna paistavad tõepoolest nagu pehmed karud!! Üllatav oli ka muidugi see, et kohtasime kaht Eesti naisterahvast, kes ühel hetkel võtsid ette ja tulid USAsse mitmeks nädalaks rändama. Ikka erakordselt väike on see maailm, kui ühes USA mitte kõige külastatavamas rahvuspargis suvalises kohas kohtad eestlasi....

Colla kaktused
Igatahes sõitsime veel mõned tunnid ringi ja tegime ka paar väikest matka ning õhtul sõitsime hotelli, mis asus üsna rahvuspargi väravate juures. Selleks ajaks oli juba enam kui 1000 km seljataga. Kuna kogu piirkond on ka kullapalaviku pärandiga, siis on muidugi kõik väikelinnad sellest mõjutatud. Õhtul läksime sööma ühte üsna autentsesse Salooni, mis väidetavalt on seal olnud kullapalaviku algusaegadest alates. Väljast meenutas hoone tõepoolest mõnd mahajäetud urgast, aga sees oli tegelikult täiesti normaalne ja autente oli ta igatahes. Järgmisel päeval startisime ka suht varakult ja matkasime pool päeva mööda parki. Pilte sai küll igal nurga peal tehtud, sest loodus on seal ikka imeline ja see värvide mäng annab võimaluse väga häid kaadreid püüda. 

Umbes lõuna paiku võtsime suuna Hollywoodi. Järgmised päevad oli meil plaan natukene filmimaailma südames ringi vaadata. Kuna liiklus oli jällegi tihe, siis tegelikult jõudsime linna alles suhteliselt hämaras ja panime kiirelt kohe Griffithi obervatooriumi juurde, kust avanevad kaunid vaated LA kesklinnale ning muidugi kuulsale Hollywoodi märgile. Õhtul käisime ka kuulsuste alleel tähti vaatamas. Õnneks olime eelnevalt lugenud, et kogu see piirkond on üsna alla käinud ja seetõttu polnud meil ka üllatus suur, et kõik need maas olevad tähed on üsna kehvasti hooldatud ning kõik kohad on kodutuid täis ning muidusööjaid, kes iga vähegi erilisema riietuse eest loodavad jälle raha saada. Kui tänaval oli kümneid superkangelasteks maskeerunud tolasid, kes pildistamise eest raha kasseerivad, siis peab muidugi möönma, et mõned olid ka vaeva näinud: Raudmehe kostüüm oli küll äge! Wonderwomen oli ka ok!! :)


Järgmisel päeval käisime Peterseni automuuseumis, kuhu on kogutud kõikvõimalikud filmides kuulsaks saanud sõidukid nagu Batmobil, tagasi tulevikku filmi supersõiduk ning muidugi  Pikne McQueen, mida nähes Richardil karp laiali vajus ja sirmad punni läksid. Üldiselt oli päris vahva muuseum. Peale muueumi läksime Santa Monica randa ja kai peale. Kai peal oli muidugi tegevust palju, nii lõbustuspark, kümned söögikohad, müügiputkad jne. Ostsime paar paganama head jäätist ja läksime randa. Ilm oli soe, aga vesi võrdlemisi jahe. See muidugi Richardit ei takistanud ja nii ta seal siis kuigipalju ikkagi üritas supelda. Vägisi pooljonnides pidime ta siis lõpuks ikka sealt minema lohistama, sest õhtusöök ootas.




Õhtust sõime Rock Cafe's, mis on üle maailma tuntud oma hea muusika ja söögi poolest. Vaatasime veel natukene õhtuses Hollywoodis ringi ja sättisime sammud jällegi hotelli. Hommikul suuri plaane ei teinud, vaid tahtsime natukene Beverly Hillsis ringi vaadata. Võrreldes Hollywoodiga on tegemist väga ilusa piirkonnaga ning tegime paar tiiru ka Beverly Hillsi mägedes kus, rikkad ja ilusad elavad. Pärast jalutasime ka tiiru Beverly Hillsi kesklinna tänavail, kus on esindatud põhimõtteliselt kõik luksusbrändide poed nagu nt Louis Vuitton, Gucci, Coach, Versace, Prada jne jne ning tänavatel parkisid Ferrarid, Bentley'd jms luksusautod. Laupäevane päev ja ka rikkurid peavad ju shoppama! Selle jalutuskäiguga siis meie reis ka lõppes ja oli taas aeg autoga Berkeley poole kihutada. Kuna tänupühade nädalavahetus on kõige hullem periood aastas, kus sisuliselt ameeriklased ringi sõidavad, siis ei tahtnud sõitu väga hiljapeale ka jätta. Teadlikult oli meil plaan laupäevla lahkuda, sest pühapäeval on asi mitu korda hullem ja õnneks tasus see otsus end ära ja väga palju me ummikutes passima ei pidanud ja õhtul seitsme paiku olime juba kodus. 

Thursday, November 15, 2018

Lasteaiast ja Halloween'ist

Ühtäkki on tekkinud mitmeid erinevaid sündmusi, millest väike ülevaade/pildipostitus teha. Richard on meil juba alates septembrist kohalikus lasteaias käinud, esimesel kuul vaid hommikul, kuid oktoobris juba pikemat päeva. Esialgu tundus päris keeruline see harjumine (uus keel, õpetajad, lapsed, koolimaja ja eks oli tore olnud emmega paar kuud kodus ka olla), aga nagu imekombel kui oli vaja lõunauinakut tegema hakata, siis harjus laps kuidagi selle lasteaias käimise mõttega ära.
Erinevalt Eesti lasteaiast, kus on kaks õpetajat (hommikul/õhtul) ja üks abiõpetaja (22 last), on siin hommikul üks õpetaja + abiõpetaja, 10:30 asendub õpetaja ja lisandub veel üks abiõpetaja, pärastlõunal asendub hommikune abiõpetaja ja lisaks on veel kolmas õpetaja, kes käib päeva jooksul 6 klassi vahet (24 last klassis). Algul oli üpris arusaamatu süsteem. Mulle meeldib, et päev algab alati kätepesuga ja haigusi siiani polegi olnud. Muidu on päevaplaan ikka sarnane nagu kodumaalgi, aga õues käivad nad hommikupoolikul 2 korda (eks ilm soosib ju ka!) ja lisaks ka õhtupoole. Neil on maja taga kaks suurt mänguväljakut, kus nad vaheldumisi käivad. Eraldi muusika ja kehalise tunde neil praegu ei ole, aga ilmselt lauldakse palju, kuna Riku laulab kodus juba igasuguseid inglise keelseid laulukesi (Alphabet song, Old MacDonald Had a Farm, Finger Family Song). Kolmapäeviti on neil peale tuduaega gardening (aiandus). Selles tunnis istutavad/kastavad taimi õues ja õpivad hooaja puu- ja juurvilju jms. Neljapäeviti on neil raamatu päev, mis tähendab, et iga laps saab endale väikesest lasteaia raamatukogust valida ühe raamatu nädalaks koju emme-issiga lugemiseks. Lisaks on Berkeley linnas ka selline tore programm (millega sai lasteaia kaudu liituda), et 2-5-aastasele lapsele saadetakse kuus korra vähemalt üks uhiuus raamat tasuta koju. Lastega koos ja lastele lugemine on just selles vanuses äärmiselt oluline. Sellel kuul saime näiteks vahva rongiraamatu "The Little Engine That Could".
Mis on meile kummaline, on muidugi see, et jalatsid on lastel terve aja jalas. Ka magamise ajal ei tohi tosse ära võtta, kuna elame maavärinaohtlikus piirkonnas. Teine asi, mille üle nuriseda võiks, on toit. Laste nädala menüüs on näiteks pehmed tacod, hamburger, pitsa, mac n' cheese, burrito ja joogiks piim. Küll üritatakse sinna kõrvale vähemalt värsket kraami pakkuda (väikesed porgandid, erinevad salatid) ning puuviljad on neil alati käeulatuses. Pärast lõunauinakut saab snack'i, milleks on soolapulgad (pretzels) või plaksumais või küpsised + puuvili ja mahl.



Oktoobri lõpus sai meie Riku 4-aastaseks ja tähistasime ka esimest korda Halloween'i. Lõikusime ka paar kõrvitsat 'koledaks'. 31. oktoober algas lasteaias juba ennelõunal paraadiga. Õpetajad kõndisid kostüümides lastega (Riku oli ninja turtle) lähedalasuvasse parki ja siis tagasi lastaeda - teel seisid vabatahtlikud vanemad kommikottidega, sai siis juba 'trick or treat' harjutada ja kotikese komme täis. Pärastlõunal oli lasteaias ka pidu, söödi pitsat, koogikesi ja mõned vanemad olid kõigile lastele ka pisikesi Halloween'i üllatusi kappi pannud.



Õhtul läksime kolmekesi naabertänavatele kommijahile. Meie lähedal ühel tänaval on tore kogukond, kus kogu tänav pannakse päris pikalt igal aastal liiklusele kinni ja vähemalt kolmandik kuni pooled majadest jagavad oma ustel lastele head ja paremat. Paljud majad olid ka lahedalt kaunistatud. Tegime sellele piirkonnale ringi peale, igast majast sai enamasti ühe väikese kommi/šoksi. Siis läksime paarile vaiksemale tänavale, kus pidi uksele koputama, lootuses, et keegi midagi head siis annab. Riku oli üllatavalt julge, läks koputama ise ja ütles ilusti võlusõnad 'trick or treat' ja 'thank you' ning sai paarist kohast ka päris suuri maiuseid.

Thursday, November 8, 2018

San Diego ja Nashville

SAN DIEGO

Juba nädalad mööduvad, aga pole jõudnud veel meie tööreisidest kirjutada. Mina käisin oktoobri keskel San Diegos Ameerika Inimesegeneetika Ühingu aastakonverentsil. Tegemist oli tohutu suure konverentsiga, kus osalejaid ligi 9000! Eelmisel aastal osalesin Euroopa Inimesegeneetika aastakonverentsil Kopenhaagenis, kus oli enam kui poole vähem osalejaid, kuid siiski oli tegu väga rahvarohke üritusega. 10 000 sammu polnud mingi probleem siin konverentsikeskuses ringi seigeldes kokku koguda (palju paralleelsessioone, tohutult postreid ja suur näitusesaal). Võrreldes Euroopa konverentsiga oli siin tunduvalt enam suuremahuliste andmete analüüsi ja bioinformaatika temaatikat ning ka vähigeneetika oli väga laialdaselt kaetud, samas kliinilist geneetikat oli oluliselt vähem.

Suuliseks ettekandeks minu abstrakti kahjuks ei valitud, kuid vähemalt sain stendiettekanega esineda. Tellisin oma postri konverentsikohta, et ei peaks seda minnes lennukisse vedama, kuid kahjuks ei olnud see FedExis just kõige paremini läbi mõeldud ja pidin ühel päeval poolteist tundi järjekorras seisma, et oma poster kätte saada. Valdav osa abstraktide alusel valitud ettekannetest tundusid olevat Ameerikast, aga eks osalejate arv oli siit ka kõige kaalukam.
Konverenstil anti välja ka mitmeid olulisi autasusid, näiteks oli hea meel selle üle, et üks preemiatest  (ASHG Victor A. McKusick Leadership Award) läks James Lupski'le, kelle labor on kirjeldanud 'genoomsete haiguste' kontseptsiooni ning koopiaarvu varieeruvuste ja geeni doosi kriitilist rolli haiguste fenotüübi määratlemises.
Kokkuvõttes oli antud konverentsil osalemine väga hea kogemus, eriti silmaringi laiendamiseks ning uute inimestega tutvumiseks ja koostööpartnerite kohtamiseks (saab lõpuks mõned näod ja nimed kokku panna :)). Sain osa võtta ka mitmetest networking üritustest, mida korraldati trainee (doktorandid, postdokid) liikmetele ja olid väga kasulikud.
Taustal konverentsikeskus
San Diego on suuruselt osariigi teine linn rahvastiku poolest (1,4 miljonit) ning seda nimetatakse ka California sünnikohaks. San Diego asub kohe Mehhiko piiri ääres ja on aastaringi mõnusalt päikeseline ja suvine. Ka sel nädalal oli seal iga päev ligi 30 kraadi. Kesklinn oli nagu ikka Ameerikas kõrgeid hooneid täis ning meeldiva kliima tõttu kahjuks ka suures hulgas kodutuid. Ühel lõunapausil õnnestus vähemalt käia ilusas Balboa pargis, mis on hästi suur roheala, kus on palju muuseume, jalutusradu, väike botaanikaaed ja kuuldavasti ka üks parimaid loomaaedu. Viimasesse kahjuks seekord ei jõudnud, kuna see oleks vajanud tervet päeva.

    


Reis oli hästi ajastatud, kuna tagasi koju jõudsin laupäeva õhtul ning Kuno pidi oma reisile minema juba pühapäeval. 

NASHVILLE

Nagu Laura juba eespool kirjutas, siis sisuliselt nii kui ta San Diegost tagasi jõudis, lendasin mina kohe Nashville'i. Seal toimus Baltic American Freedom Foundation'i (BAFF) üritus, mis kestis põhimõtteliselt terve nädala.  BAFF on siis see fond, mis rahastab minu USAs töötamist ning muuhulgas rahastab ta veel palju teisi Eesti, Läti ja Leedu praktikante ja teadustöötajaid. Kokku oli meid enrichment trip'il 22, Eestist oli lisaks minule veel üks teadustöötaja (tervitused siinkohal Timole), kes töötab ja elab perega USA idakaldal, Marylandis. Lisaks oli üks teadustöötaja ka Lätist ja Leedust. Ülejäänud olid siis kõik erinevate erialade praktikandid (alates moetööstusest lõpetades  3D printimisega) ning sisuliselt on enam vähem 60% rahvast idakaldal (peamiselt New York, Washington ja Boston) ning ülejäänud läänekaldal (LA, San Francisco, San Jose ning meie Berkeleys). Päevasel ajal toimus igasuguseid erinevaid üritusi ja seminare, kus sai ühel või teisel viisil üksteise tööde ja tegemistega tutvust teha. Oli ka ekskursioone, tegime vabatahtlikku tööd jne.

Nashville, mis veel kaks kümnendit tagasi oli üks korralik urgas, kus kesklinnas lokkas kuritegevus, prostitutsioon, narkokaubandus jms on nüüdseks arenenud uhkeks "keskmaa" tõmbekohaks. Kesklinn on puhas ja turvaline ning soodne asukoht USA mõistes tagab selle, et aastaläbi toimub siin ohtralt konverentse, seminare jpm. ja muidugi on siin palju turiste (peamsielt siiski USA rahvas). Nashville on praegusel ajal kuulus ka kui kantrimuusika pealinn, kus peatänaval (Broadway St.) on lugematul arvul pubisid ja klubisid, kus hommikust varahommikuni on elav muusika. Enamik neist pubidest on veel läbi kahe või kolme või koguni nelja korruse ning ka katuseterrassiga. Ja otse loomulikult on igal korrusel ka elav muusika! Tõeliselt nauditav sihtkoht, kui natukenegi kantrimuusika peale läheb.

Eks peale vanade kantrihittide tuli siit sealt sekka ka moodsaid hitte. Sissepääs oli igale poole tasuta, kuid pidi muidugi arvestama, et baaris on see eest võrdlemisi kõrged hinnad, ka Californiaga võrreldes. Nii pidigi korduvalt mõne hea kohaliku viskimargi eest $15 välja käima. Õlu oli muidugi palju odavam ja tihtilugu sai selle rüüpe kätte lausa "tühise" 8 või 9 dollari eest! Eks kogu selle seltskonnaga sai teatav osa nendest pubidest ka nädala jooksul läbi käidud. Muidugi üsna muljetavaldav oli ühel päeval keset linnaparki leida Ateena Parthenoni identne koopia, kusjuures täismõõtudes, mis ehitati 1897 tähistamaks Nashville 100ndat aastapäeva. Ka nt Tõrva linn saab 8 aasta pärast 100 aastat vanaks. Ehk oleks mõistlik ka sinna mõni iidse maailma ime rajada -kasvõi Giza püramiidi koopia! Minule igatahes jättis Nashville väga sümpaatse mulje ja kui kunagi avaneb võimalus, siis kindlasti läheks sinna ka tagasi. Kokkuvõttes oli tegemist väga mõnusa nädalaga, kus sain tuttavaks väga paljude erinevate toredate inimestega kõikvõimalikest valdkondadest!



Kes tahab rohkem lugeda BAFF tegemistest ning võib-olla isegi kandideerida stipendiumile/teadustööle, siis lugeda saab juurde: www.balticamericanfreedomfoundation.org


Friday, October 26, 2018

Oakland

Oleme päris palju kirjutanud erinevatest nädalalõppude väljasõitudest, kuid ümbruskonnast ei ole siiani veel mahti olnud väga palju muljetada. Nüüd saab see viga parandatud ja alustame Berkeley naaberlinnast Oaklandist. Tegelikult on kogu see San Francisco Bay piirkond laias laastus nagu üks suur linn - mida ta põhimõtteliselt ju tegelikut on, sest linnapiirid on vaid "mõttelised". San Francisco on lahe kaudu eraldatud, seega seal on see veidi konkreetsem kui lahe idakaldal.

Oakland on tegelikult üks piirkonna kõige kurikuulsamaid linnu, sest suurem osa kuritegevusest toimub just seal. Samuti on suhteliselt sandi mainega Richmond, mis asub Berkeleyst põhjast. Seega Berkekely asub piltilikult öeldes kahe saasta vahel ja kummalgi linnal on teatav (oluline) mõju ka Berkeley kuritegevusele. USA statistika kohaselt on tervelt 99% Ameerika linnadest turvalisemad kui Oakland ja Richmond. Richmondini ehk jõuame mõne hilisema blogipostituse käigus, sest seal pole me veel käinud! Küll aga räägime nüüd Oaklandist, kuhu ühel nädalavahetusel bussiga sõitsime. Meie koduukse eest viib linnaliin otse Oaklandi kesklinna vaid 2,3 dollari ja 40 minutiga. Üsna huvitav oli tegelikult teekond meie väga heast Berkeley elurajoonist Oaklandi kesklinna. Visuaalselt oli tugev lineaarne langus! Valisime külastamiseks sellise keskpäevase aja, sest ilm oli ilus ja tõenäoliselt on keskpäeval ka märkimisväärselt vähem kahtlast rahvast ringi tuiamas.

Bussiga sõitsime otsejoones Oaklandi kesklinna piiril olevasse hiinalinna. Väga palju sarnanes see tavapäraste Ameerikas olevate hiinalinnadega, küll aga palju väiksem. Sellegi poolest oli laupäeval aktiivne turupäev ja siginat-saginat olid tänavad muidugi täis. Võib öelda, et peale meie palju mitteasiaate seal ei näinudki. Küll aga üllatas meid poodide ja turgude kaubavaliku rohkus ja erakordselt soodsad hinnad. Tõenäoliselt läheme sinna millalgi tagasi, ilmselt siis juba seljakotiga, et head paremat koju tuua. Ühesõnaga hiinaliin oli turvaline ja küllaltki ok koht, kus mõni igav laupäev mööda saata.
Hinnalinn oma tüüpliste hoonetega
Sealt jalutasime siis otse Oaklandi südalinna - ärikvartal, kaubamajad, restoranid jne. Kõlab nagu tavapärane USA suurlinn. Tegelikult ei ole. Jah, kõik kesklinnale omane on seal olemas, kuid nii musta, räpast ja haisvat südalinna ei ole mina veel USAs näinud. Sain vaevu selle peale mõelda, kui nurga tagant tuli üks neeger, kes sujuva randmeliigutusega viskas kogu oma käes olnud prügi keset tänavat. Eks peab tüübist aru saama, prügikast oli lausa 3 meetri kaugusel. Kuigi kesklinnas on mitmeid ilusad arhitektuurilisi hooneid, siis selle saasta sees neid eriti nautida ei saanud.


Olime hiinalinnast kaasa ostnud valiku saiakesi, mida mõtlesime siis Oaklandi linnavalitsuse pargis lõunaks süüa. Läks tükk aega enne kui leidsime enam vähem puhta koha, kus korraks istuda ja jalga puhata, kuid ega seal üle 10 minuti ei tahtnud istuda. Ja polnud 10 minutit täiski saanud, kui juba oli näha, kuidas üks narkar keset parki vahib poolviltuse peaga ning klaasistunud pilguga kellatorni. Otsustasime sealt ruttu jalga lasta. Tegime veel kiire jalutuskäigu paari hoone juurde, mida tahtsime näha, ja siis padavai bussile ja tagasi normaalsusesse.


Kuni Berkeley linnapiirini palistasid teeääri taaskord sajad kodutute telgid, osmikud, tonnide viisi rämpsu jmt. Kahjuks kodututega ei tegelda San Francisco lahe piirkonnas peaaegu üldse ning seetõttu on kõik kohad neid täis. Kodututest ei ole pääsenud ei Oakland, Berkeley ega kindlasti mitte ka San Francisco. Viimases on neid enam kui 10 000 ringis.


Oakland ei ole tegelikult ajalooliselt olnud nii halb. Tehnoloogiahiidude (Silicon Valley) tõttu on kogu San Franscisco lahe piirkonnas kinnisvara hinnad ja üürihinnad astronoomilistes kõrgustes ja see on tegelikult põhjustanud siin palju probleeme. Probleeme, millega omavalitsused tegeleda ei taha. Maksame meiegi ju oma väikese kahetoalise korteri eest müstilised 2500 dollarit kuus, mis ilmselgelt on siin paljudele üle jõu käiv. Ka kohalikud töötavad tihtilugu mitmel ametikohal, et kuidagi katus pea kohal ja söök laual hoida. Ülikõrged hinnad on tinginud ka selle, et nn aafrika-ameeriklased on pidanud lahkuma nii San Franciscost kui ka Berkeleyst ja kes ei ole sinnasamma kodutuna tänavale vedelema jäänud, on liikunud peamiselt Oaklandi. Kui mehhiklased ja asiaadid moodustavad üsna tugevaid kogukondi, kus üksteist aidatakse, siis kahjuks paljud neegrid on moodustanud getosid, kus on lokkav kuritegevus, narkokaubandus jms. Seda kõike on märgata ka kodutute puhul, kelle seas on üliharva näha mõnd mehhiklast või asiaati.

Wednesday, October 3, 2018

Puhkus Hawaiil

Kuna traditsiooniline suvepuhkus Vahemere ääres jäi sel aastal ära oli ikka püsivalt mõttes, et kui sisse elatud, siis võiks sügisel ikka mingi soojamaa reisi ette võtta. Mitte et California oleks külm, aga siinne ookean siiski ilma kalüpsota ujumiseks ei sobi. Kuna ammustest aegadest on ikka olnud üks unistusi Hawaiile minna, sai see siis plaani võetud. Algselt mõtlesime, et katsume minna novembrikuus, kuid siis on pigem õnnemäng, kas ilmaga veab või mitte. Kuigi Hawaii õhu- ja ookeanivee temperatuur aasta lõikes väga palju ei kõigu, on pigem probleemiks novembris algav nn. vihmaperiood. Ehk siis võib minna õnneks ja kogu puhkus on päike või siis vastupidi, terve puhkus sajab. Variant on ka 50/50, kuid kuna Hawaii on üks kallimaid puhkusesihtkohti siis mõtlesime, et ei hakka riskima olukorraga, kus peame võib-olla kogu aja vihma käes veetma. Seega otsustasime minna septembris! Sihtkohaks sel korral O'ahu saar, Honolulu linn ja Waikiki linnaosa, mis tuntud just oma Newyorgiliku olemuse tõttu - kõrghooned, luksuslikud kaubamajad, uhked restoranid ja vilgas ööelu. Kuid võrreldes suure õunaga on seal väga ilusad rannad!

O'ahu saar on tegelikult kogu Hawaii saarestikust kõige "ameerikalikum" ja turistirikkaim, sest saarestiku peamine lennujaam asub just siin. Saart läbivad kiirteed ning kõikjal on märgata tüüpilisi kiirtoidukohti (McDonalds, Denny's, Jack in the Box jne). Ühesõnaga kogu saarestikust on O'ahu kõige "vähem" eksootilisem, ent lastega reisides just kõige mõnusam sihtkoht, sest saarel on kõikjal imeilusaid randu, mis on kergesti ligipääsetavad ning millest pooled ka suhteliselt inimtühjad ja kus võib tunde soojas (+28C) ookeanivees vedeleda. Algne plaan oli meil küll minna Suurele saarele (Hawaii Big Island), kus on väga palju erinevaid põnevaid vaatamisväärsusi alates Maunakea vulkaanist, rohelise, punase ja musta liivaga randadest kuni piirkondadeni, kus laava voolab ookeani ja silme all saare pindala muudkui suureneb. Kusjuures Maunakea on üks väheseid kohti maailmas, kus saad vähem kui paari tunniga sõita merepinnast enam kui 4200 m kõrgusele. Igatahes eeldab see saar ohtralt matkamist, mistõttu pole ta just väikeste lastega reisimiseks kõige parem sihtkoht. Tegelikult on iga Hawaii saarestiku saar omamoodi omapärane, nii näiteks on vanim saar Kauai erakordselt rikkaliku ja puutumatu loodusega, kus ümber saare on vaid keskpärane maantee ja et saart avastada, tuleb ette võtta mitmepäevaseid seljakotiga retki džunglisse. Seega olles käinud ainult ühel Hawaii saarel, on tegelikult veel tohutult palju avastada.

Jõudsime Honolulu lennujaama juba ennelõunat ja tulles võrdlemisi jahedast Berkeley'st, hakkasid esimese asjana kohe häirima pikad teksad ja tossud. Oleks tahtnud kohe kõik pikad hilbud minema visata ka ujumisriided ning plätud jalga panna. Aga kaine mõistus sundis siiski hotellini ootama, sest fakt on see, et peame ka tagasi Berkeley'sse minema, kus pikad riided on üsna olulised! Lennujaamas otsustasime Uberi asemel hoopis ühistranspordiga kesklinna sõita, sest distants vaid 10 km ja hinnavahe ka 10x. Küll aga on huvitav see, et ühistransporti ei ole lubatud võtta kaasa pagasit! Eeldatakse, et kõik saarele tulijad sõidavad oma hotelli kas organiseeritud transpordiga, limusiiniga, rendiautoga või taksoga. Igatahes oli meil vaid üks suur kohver ja kuigi bussijuht tegi mõnevõrra vingus nägu lubas ta meid siiski peale. Oleks muidugi teadnud, kui kaua see sõit Waikiki linnaossa kestab, oleks võib-olla pidanud ikka Uberi võtma. Nimelt 10 km läbimiseks kulus enam kui tund! Sisuliselt oli peatus iga saja meetri tagant. Vahepeal tundus, et lausa iga 10 m tagant. Igatahes polnud võimalik neid peatusi kokku lugeda. Kuna saabusime suhteliselt vara, siis hotelli check-in teha veel ei saanud ja turvalisuse põhjustel ei lubatud ka kohvreid hoiule jätta!? Seetõttu siis kolasimegi mõni tund mööda linna oma seljakottide ja kohvriga. Käisime ka randa vaatamas, kus paistsime ilmselt veidikene poolearulised oma pikkade pükste ja suure oranži kohvriga. Õhtupoolikul saime aga hotelli, viskasime kola nurka, ujukad jalga ning otse Waikiki randa - puhkus võis alata!

Esimesed kolm päeva otsustasime rendiautoga saarel ringi sõita. Esimesel hommikul põrutasime kohe kohalikku rummitööstust vaatama. Maailmakuulsaid Kariibimere rumme on proovitud igasuguseid, ent tõelist Hawaii rummi pole mina veel saanud. Ko Hana Hawaiian Agricole Rum (www.kohanarum.com) on võrreldav Eestis leviva käsitööõllekultuuriga. Nimelt kogu toodang alates suhkruroo lõikamisest kuni pudelisse villimiseni on käsitöö. Ko Hana rummid kuuluvad ka maailma parimate rummide hulka, millest osasid sai ka degusteerida. Tõepoolest oleks tõeline patt neile rummidele Coca Colat peale valada. Sedavõrd head olid. Olgu öeldud, et tudengipõlves mekitud Bacardyga on vahe ikka PÄRIS suur. Richard sai samal ajal nautida guaava (üks meie lemmikuid puuvilju ka Berkeley's) jäätist - nämm. Muuhulgas müüvad nad ka rummivaatides laagerdunud mett, mis üllatas erakordselt mõnusa ja omapärase maitsega.


Rummi tootmine üle vaadatud, siirdusime ananassiistandusse. Ananassid olid ja on siiani oluline ekspordiartikkel, kuigi viimasel ajal on selle üle võtnud Makadaamia pähklite eksportimine. Eks kõik on näinud Eestis ananassi peal väikest kleepsu kirjaga "Dole" ning jah justnimelt siit paljud meie ananassid ka tulevad. Eestis ei ole ananass kunagi eriline ihaldusobjekt, st vahepeal on söödud ent pigem ei ole suurem asi olnud. Peab ütlema, et siin otse põllult toodud värsked ananassid on ikka erakordselt head. Me ei ole iialgi saanud sedavõrd magusaid ja mahlaseid ananasse nagu Hawaiil või ka kodusel Berkeley taluturul. Ilmselt pole me ka kogu elu jooksul söönud pooltki nii palju ananasse, kui viimase kuuga! Igatahes põnev oli lugeda tootmise kohta ja proovida kohalike ananassitooteid (näiteks äärmiselt maitsvat ananassijäätist). "Kultuuriline" osa tehtud siirdusime põhjaranniku randadesse, mis hilissügisel muutuvad surfarite paradiisiks oma ülikõrgete lainetega. Hetkel olid veel võrdlemisi rahulikud ja saime ka veidi supelda. Küll mitte Richard, sest olgugi, et kätised käe küljes, olid need lained tema jaoks liiga suured. Koduteel ostsime makadaamiaistandusest pool kilo pähkleid ja läksime hotellibasseini vedelema.

Teisel päeva alustasime varahommikuse matkaga Diamond Head kraatrisse, kus paari kilomeetri pikkune matkarada viis kraatriservas oleva vaateplatvormini. Siit avanesid imeilusad vaated Honolulule, ookeanile ning iidsele kraatrile, mis tekkis enam kui 300 000 aastat tagasi.



Peale matka oli plaan minna ka üht kuulsat koske vaatama, kuid kahjuks augustikuise orkaan Lane'i poolt põhjustatud üleujutused olid ligipääsutee osaliselt ära uhtunud ja matkarada oli suletud. Sama päeva õhtul luges Laura kohalikust ajalehest, et üks venelane ja sakslane, kes keelust ei hoolinud, oldi kinni nabitud ja nüüd ootas neid kuni 500 dollari suurune trahv. Mõistus pole oma teha! Kusjuures korduvalt nägime ka reisil poolearulisi turiste üle piirete ukerdamas ning juba kaugelt vaadates eluohtlikes kohtades turnimas. Viimase paari kuuga on ainuüksi USA läänerannikul kümneid inimesi (turiste) surma saanud, sest ei suuda mitte rajal püsida. Eks Darwini looduslik valik toimib ka praegu! Igatahes päeva teise poole veetsime peamiselt saare idaranniku randades, millest Lanikai randa peetakse ka üheks maailma ilusaimaks. Tõepoolest oli seal imeilus vesi, peeneteraline liivarand ja kookospalmid. Richard sai seal lausa tunde vees möllata, kuna vesi on seal sedavõrd mõnus ja ei pea üldse muretki tundma, et jahe hakkab. Richardile oli see igatahes piiritu rõõm! Koduteel käisime läbi ka kohe kõrval asuvast Kailua rannast, mis meie meelest eriti millegi poolest eelmisele alla ei jäänud. Siia randa tulime veel järgmisel päeval tagasi.


Kolmandal päeval otsustasime minna vaatama ka Koko kraatrit, kuhu pidi viima ka suhteliselt pädev matkarada. Kohale jõudes selgus, et matkaraja asemel viis otse mäkke vana lagunenud raudtee, mida mööda sai üles ukerdada. Esimene kolmandik rajast ei tundunudki väga keeruline isegi arvestades, et Richard oli pool aega kukil. Sealt edasi muutusid olud aga kuidagi märksa raskemaks (tõusunurk oli nüüd kindlasti juba üle 45 kraadi) ja otsustasime, et Laura jääb Richardiga sinna ootama, kuni ma kiirelt!! tipus ära käin ja siis on Laura kord. Mõeldud tehtud! Hakkasin agara sammuga üles liikuma vaadeldes kergelt üleoleva pilguga surmväsinud turiste, kes vaikselt juba allapoole koperdasid. Ei möödunud ilmselt väga palju maad, kui tundsin, et polegi see asi nii kerge ja aina tihedamalt pidin puhkepause võtma. Mida enam mäest üles rühkisin seda vaoshoitumaks mu pilk alla- või üles ronivate turistide suhtes muutus. Tippu jõudes olin muidugi üleni higine ning kõik muud kaadervärgid - kaamera ja telefon ka nagu duši alt tulnud. Õnneks õnnestus paar pilti ka teha enne kui objektiivid niiskuse tõttu uduseks tõmbasid. Natukene hinge tõmmanud, hakkasin siis alla tagasi koperdama, mis arvestades erakordselt kehvas konditsioonis "matkarada" võttis ikka omajagu aega. Enne kui Laura ja Richardi juurde jõudsin, vaatasid nüüd osad üles ronivad turistid minu poole kergelt üleoleva muigega. Paljutki nad veel teadsid, mis ees ootas! Kuna Laural olid jalas varbavaheplätud, siis otsustasime, et turvalisuse huvides on mõistlik parem randa minna!

Ülejäänud päevad möödusid nüüd veidi rahulikumas tempos Waikikis. Algselt oli mõte minna ka päevaks Polüneesia kultuurikeskusesse, kus tutvustatakse kõiki suuremaid polüneesia kultuure (Hawaii, Fidži, Tonga jne) erinevate etteastete, näituste jms. Kuna päevapilet oli aga suhteliselt krõbe (alates $120 inimese kohta, ning asjalikemate pakettide puhul kuni $240) otsustasime põhjalikumalt lugeda selle kohta. Igatahes päris mitmete ülevaadete põhjal tundus, et tegemist on täieliku kommertsiga ning päris paljud inimesed soovitasid siia minna vaid siis, kui mitte midagi muud enam teha ei ole. Kuna meil oli veel päris palju plaanis ning kolme peale min. $360 kulutada asja eest, mis võib-olla ei meeldigi tundus kaheldav, siis ostsustasime selle ära jätta. Kuna Hawaiid külastab aastas meeletult palju turiste, on see ka kindlasti üks kalleimaid sihtkohti kuhu puhkusereisile siirduda ning kõikvõimalikud atraktsioonid maksavad väga palju. Ainuüksi tavalises poes käies üllatavad hinnad, mis on umbes 30% kallimad kui Californias. Ja nagu varasemates postitustes oleme kirjutanud on California hinnad niigi üsna karmid.

Lõunasöögiks oli meil tihtilugu hunnik eksootilisi vilju. Ilmselgelt ühed parimad lõunasöögid :) 
Kuna Richard on täielik veeloom oli plaan ülejäänud päevad peamiselt ookeanis või basseinis (õhtul) ujumisega/suplemisega sisustada. Ajavahe Californiaga oli 3 tundi ning seetõttu läks varakult ka uni ära ja juba enne kaheksat olime rannas ujumas. Ainult ühel päeval me ookeani ujuma ei saanudki, sest ööga oli randa uhutud suur hulk meduuse, mistõttu rand osaliselt suleti. See tähendab, et ujuma võis minna, aga omal vastutusel. Kuna hommikul just nägime kuidas üht last kiirabibrigaad üles turgutas, kes oli ilmselt just saanud kõrvetada, otsustasime pigem veest eemale hoida. Üldjuhul siinsed meduusid eluohtlikud ei ole, aga paariks päevaks võivad voodirežiimile viia küll. Ning sedamoodi kõik ülejäänud päevad meil siis möödusidki: hommikul randa, lõunapaiku poiss hotelli magama, pealelõunat randa ja õhtul kuskile sööma. Restorane on Waikikis meeletult palju ning sobiva leidmine oli tihtilugu ikka paras väljakutse.


Loodus on isegi tugevalt inimtegevuse poolt mõjutatud O'ahu saarel kaunis. Inimtegevus ei ole veel õnneks jõudnud "vallutada" enamikke iidseid vulkaanilisi nõlvu, mis siiani pakuvad võimsaid dramaatilisi vaateid.


Rannad on üldjuhul meeletult ilusad, pakkudes ohtralt võimalusi päikest võtta, ujuda ja surfata, kuid on ka randu, kus on miljoneid plastikutükke, mis osaliselt pärinevad Vaikses ookeanis triivivast plastikusaarest. Viimase pindala enam kui 1.6 miljonit km2, ehk siis põhimõtteliselt sama suur nagu Prantsusmaa, Saksamaa ja Poola pindala kokku. Ka ei ole suurt midagi alles jäänud kuulsatest Hanauma bay korallidest, millest enamik on hävinud. Inimtegevus on kahtlemata jätnud Hawaiile suure jälje ja olenemat kõrgest hinnatasemest külastab saarestikku aastas ligi 10 miljonit turisti. 

Richard oli igatahes väga pettunud, et reis saab läbi ja peab tagasi Berkeleysse minema. Ausaltöelda oleks tahtnud tõepoolest sealt märksa pikemalt viibida. Küllap tulevikus!

The end!

Joshua Tree rahvuspark ja LA

Vahetult enne väljasõitu ning tänupühi tegime ka ühe Eesti õhtu, kus pakkusime laborikaaslastele erinevaid Eesi toite. Menüüs oli kauaküpse...