Monday, June 10, 2019

Baltimore ja koosviibimised

Maikuu lõpus oli mul konverents idakaldal Baltimore'is Marylandi osariigis. Tegemist on iga-aastase märgalateadlaste konverentsiga (Society of Wetland Scientists Annual Meeting), mis toimub nii Euroopas, Ameerikas kui ka Aasias. Olen varasemalt ka paar korda käinud USAs sellel konverentsil, 2017 Puerto Rico's ja 2015 Providence'is (Rhode Island). Tegemist on kõrgetasemelise konverentsiga ning alati on siin hea oma tööd tutvustada. 

Saabusin ise Baltimore'i pühapäeva õhtul ning juba lennujaamast väljudes oli märgata, et tegemist ei ole kõige turvalisema linnaga. Ning kui täpne olla, siis Baltimore on üks kõrgeima kuritegevusega linn USAs, olles tugeval teisel kohal oma 51,1 tapmisega 100 000 elaniku kohta. Trammisõit lennujaamast kesklinna võttis aega umbes täpselt 30 minutit ja selle aja jooksul liikus ikka igasugust kahtlast rahvast trammist läbi, sest kahjuks läbib trammitee ka kõige kehvemaid linnaosasid. Võin päris kindel olla, et mõnedki neist olid tõsises narkojoobes. Kesklinna jõudes ja trammilt maha tulles pilt palju ilusamaks just ei läinud, kahtlast rahvast olid kõik kohad täis. Ja kell oli kõigest 6 õhtul. Plaan oli hotell üles leida ja siis kiirelt minna poodi ning midagi süüa-juua osta. Ja ega tund hiljem see pilt väga palju parem polnud. Katsusin kiirelt poe leida ja ohoo, enamike poodide ustel on sildid, et suusamaski ja kapuutsiga sisenemine keelatud. Õnneks oli Baltimore'is sel õhtul üle 30 kraadi sooja ja tõepoolest polnud neist kumbagi vaja. Tõele au andes, siis ei lähe Baltimore'is kunagi nii jahedaks, et suusamaski oleks vaja. Ju siis hoiatus muul eesmärgil :)

                       

Igatahes söök-jook käes läksin hotelli ja basseini äärde vedelema. Esmaspäeval oli plaan ettekannet viimistleda ja natukene linnas ringi jalutada. Peab ütlema, et saadamaala, mis on peamine turistipiirkond, oli tegelikult päris kena. Kuna seal  on ka tohutult politseipatrulle ja palju rahvast, siis  on tegemist kindlasti ühe turvaliseima piirkonnaga. Sadamapiirkonnas, mis küll enam ei toimi kui päris sadam, vaid on pigem turistiatraktsioon, kus on nt erinevast ajastust laevad sh allveelaevad, hiigelsuur akvaarium jms, mis kõik on sisuliselt muuseumid. Baltimore'il on tegelikult suhteliselt kirju ajalugu ning asutatud on ta ju lausa 1729, mis USA mõistes tähendab "iidsel" ajal. Seega siin üht-teist arhitektuurilist on ka säilinud. Ühesõnaga see osa linnast oli kena!

                       

Õhtupoolikul sain Timoga kokku, kellega saime tuttavaks BAFFi üritusel Nashville'is. Ta elab Baltimore'ist ca pooleteise tunni kaugusel ning teeb oma teadust Marylandi ülikoolis. Kuna ta just oli oma naise ja lapse lennukile pannud ning Eestisse saatnud, siis tekkiski mõtet, et esmaspäeval kokku saada ning veits juttu puhuda. Õhtul hiljem liitus veel Keit, minu doktorant, kes oli ka just Eestist kohale jõudnud. Seltsis segasem ja läksime tutvusime veits õhtuse linnaga ka. Mõne tunni pärast tuli Prof. Mandrilt kõne, et ka tema lennuk maandunud ning saime ka temaga veel õhtul hilja kokku.   Järgmised päevad olid kõik sisuliselt konverentsiga sisustatud ning nädala lõpus oli mul ka suuline ettekanne teemal: "Legacy effects of management can affect carbon sequestration in restored wetlands". Oli suhteliselt hea konverents, sai vanade tuttavatega juttu puhutud ning uusi kontakte loodud, et ikka teadustöö jaoks korralik võrgustik üles ehitada.


Reede õhtul lendasin tagasi San Franciscosse. Laupäeval oli Richardil ühe lasteaiasõbra sünnipäev. Muidu tore sünnipäev, aga sellest USA kombest, mis on küll Mehhikolt üle võetud, ma täpselt aru ei saa. Ehk siis tegemist peo lõpus oleva meelelahutusega, kus mingit kuju nuiaga pekstakse ning kui see puru läheb, siis lendab komme kõikjale (pinata). Võib olla kui tegemist oleks mingi palli vms, aga antud juhul oli tegemist ämblikmehe kujuga, mis noh visuaalselt näeb välja nagu oleks keegi üles poodud ja keda tuleb nuiaga peksta. Väga imelik komme/traditsioon...

Ämblikmehe nüpeldamine
Pühapäeval oli meil laboripidu professori rannamajas ning plaan oli tähistada tema doktorandi lõpetamist, uue postdoki tulekut ning minu ja ühe Hong Kongi doktorandi peatset lahkumist. Minu aastane leping hakkab läbi saama ja tulenevalt viisa nõuetest peab järgmised kaks aastat Eestis teadust tegema. 

Sihukest ürpi kannab siis vastne doktor.
Prof. rannamaja asub Waikiki Beachil, Point Reyes National Seashore piirkonnas, mida olen siin varem ka mõned korrad kirjeldanud. Olgugi, et nimi viitab Hawaiile ei ole sel piirkonnal eriti midagi ühist kuulsate troopikasaartega. Ainsad ühissed nimetajad on ehk, et mõlemad on osake USAst ja asuvad Vaikse ookeani ääres. Teatavasti California rannik on külm ja seal sisuliselt Los Angelesist põhjapool kuskil ilma ujumisülikonnata ujuda ei saagi. Mõned väiksemad lahesopid sügisepoole ehk lähevad sinna 17-18 kraadi kanti. Olgugi, et vette minna ei saa, on professori suvekodu/rannamaja fenomenaalselt ilusas asukohas. Nagu allpoololevatel piltidel on näha, siis vaated ookeanile on imetabased ning muidugi sõna otseses mõttes tegemist miljonivaatega! 

Tagasihoidlik vaade rannamaja rõdult
Pärast grillimist tegime ka kerge matka ookeani ääre ning Richard sai ka veidi külmas vees solberdada. Ilm oli sel korral erakordselt ilus ja kui tihtilugu on seal suvel udu, siis vähemalt sel päeval säras päike ikka korralikult. 

                          


Ja nädal hiljem taaskord grillimine! Sel korral lubasime ise teha sellise traditsioonilise Eesti grilliõhtu, no umbes nagu me Jaanipäeval tihtilugu teeme. Suitsukala, sealihašašlõkk, kartulisalat ja külm õlu. Plaanis oli kutsuda nii minu kui ka Laura laborikaaslsed ja et see oleks siis nagu meiepoolne "headaega" üritus. Eepilisel kombel oli muidugi just sel päeval üks pikema aja kõige palavamaid päevi. Jah, ka siia jõudis lõpuks kuumalaine ja temperatuurid küündisid 38C. Õnneks on niiskust vähem kui oli nt Baltimore'is, kuid siiski üsna palav oli. Kostitasime külalisi oma lemmikpargis (Live Oak Park), kus on erakordselt ilus grillimiskoht ranniksekvoiade vahel ja oja kaldal. Kuna nõudlus on siin suur grillimiskohtade järgi, siis läksin juba mitu tundi varem sinna kohale, et koht "reserveerida". Hea oli, et nii sai tehtud, sest huvilisi kondas ikka mitmeid uurima, et mis plaanid on ja kaua põksun siin. Vahepeal tuli Laura Richardiga teise vahetusse ja ma läksin koju, et grillimisvärk koos Camiloga ära tuua. Enne külaliste saabumist tegime Camilo ja Jiangongiga ka kerge kossuturniiri, aga palavus hakkas tõsiselt ajudele ja ega väga pikalt seda lõbu ei olnudki. Õnneks oli grillimiskohas jahe oja, kus sai end veits karastada ja kus Richard vähemalt poole päevast aega veetis. 

Nagu eespool öeldud, siis pakkusime neile sealihašašlõkki, mille eelneval päeval marinaadi (no tavaline sibul, äädikas, pipar, sool!) panin ning suitsutatud lõhet. Viimase tarbeks tõin veel ekstra kuppelgrilli, et kala ikka suitsutatud saaks. Nagu arvata võis, keegi varem kumbagi taolistest roogadest eriti saanud ei olnud ja läks kenasti kaubaks. Eriti meeldis rahvale suitsulõhe ja Laura tehtud vaarikakook. Prof. sõnas lõpuks, et aastaga oleme saanud päris Californialasteks, et ta on uhke :D

Meie Berkeley akadeemiline pere

Saturday, May 18, 2019

Tagasi juura ajastusse

Juba sügisel sai meile selgeks, et suured puud on vahvad. Käisime ju kohe Californiasse saabudes Muir Woods'is ranniksekvoiade (Sequoia sempervirens) pargis ning hiljem sügisepoole Hiidsekvoiade (Sequoia gigantea) rahvuspargis. Ja siis nägime veel korra hiidsekvoiasid talvel Yosemites. Aga nagu näha, sellest ei saanud küllalt ja võtsimegi plaani, et teeme kevadel ühel pikemal nädalavahetusel reisi põhja Californiasse ranniksekvoiade rahvusparki. Park asub ca 6-tunnise autosõidu kaugusel, kuid nagu varasemalt juba oleme kirjutanud, siis 6 tundi USAs ei ole mingi eriliselt pikk sõit.

Just nii väiksed olemegi
Eureka & Arcata

Sissejuhatuseks väikene ülevaade linnast, kuhu olime ööbimise organiseerinud - Eureka. Eureka on suurim linn rannikul, Portlandi (Oregon) ja San Francisco vahel, kuid kõigest ~30 000 elanikuga. Lääne vallutamise tagajärjel rajati siia juba 19. sajandi algul asundus ja sadam. Rajamise käigus löödi maha ka sisuliselt kõik kohaliku inidiaanihõimu (Wiyoti suguharu) elanikud. Kui üksikud võimsad viktooriaaegsed majad välja arvata oli tegemist täiesti mõttetu linnaga. Ega me seal väga palju inimesi liikvel näinudki, peamised, keda igal tänavanurgal kohtasime olid nagu ikka, kodutud. Kõige uhkem maja oli Carsoni mõis (all parempoolne foto), mille rajas William Carson. Üks esimesi suuremaid metsatööstureid 19. sajandil Ameerika läänerannikul, kes pani alguse tööstuslikule sekvoiade hävitamisele. Tööstuse tõttu hävis mõnekümne aastaga ligikaudu 95% iidseist metsadest. Ning seetõttu on praegusajal ranniksekvoiasid alles vaid 5%, mis üksikute metsalappidena moodustavad kokku ligikaudu 400 km2 suurusel alal. Võib vist õnnelik olla, et natukenegi alles jäi. Kuid ega see ei tähenda, et need 5% oleksid täielikult kaitstud. Trumpi administratsioon hakkas juba 2017. aastal tundma huvi nii ranniksekvoiade kui ka hiidsekvoiade vastu. Tööstuse ja riigi surve küpsele ja vanale metsale on täpselt sama suur nii USAs kui ka Eestis ning kuna kõik allesjäänud sekvoiade kasvukohad ei ole kaitse all, püsib alati oht, et ühel hetkel mõned neist ka maha saetakse. Ühesõnaga tegemist üsna nukra ajalooga linnaga: põliselanike ning iidsete metsade hävitamise sümbol.


Arcata marsh on üks huvitav märgalade võrgustik Arcata linnas, mis asub natukene Eurekast põhjas. Puhtalt tööalane huvi oli seda vaadata ja uurida mida ning kuidas seal täpsemalt tehakse. Seal asub piirkonna üks innovaatiliseimad reoveepuhastusjaamu, mis kasutab järelpuhastina erinevat tüüpi märgalasid enne, kui vesi ookeani juhitakse.  Kogu märgalade võrgustik laiub umbes 1 km2 suurusel alal ning koondab endas nii mageveelisi märgalasid, tõusu-mõõna poolt mõjutatud märgalasid, riimveelisi märgalasid, soolaveelisi märgalasid ning rohumaid. Tõeline eedeni aed, kus märgalateadlasel oleks võimalik uurimistööd teha kõikvõimalike märgalatüüpidega. Varasemalt asus seal massiivne puidutööstus ning prügimägi ja kõikvõimalikku muud tööstuslikku kraami, enne kui see 1981. aastal taastati.


Redwood National and State Parks

Ranniksekvoiade rahvuspark moodustati 1968. aastal ning eelmine aasta tähistas juba väärikat 50. juubelit. Park ise on ligikaudu 450 km2 suur ning suures osas venitatud välja piki rannikut 100 km pikkuses lõigus. Siin pargis asuvad maailma kõrgeimad puud. Vanimates metsades on keskmine puude pikkus 90-100 meetrit. Aastal 2006 leiti aga ühes kasvukohas puu, millel pikkust muljetavaldavad 115,7 m ning nimeks sai tal Hyperion. Puu täpset asukohta ei ole kaartidele märgitud, kuid teatavad juhised on olemas, mida kasutades on võimalik pärast poolepäevast metsamatka hea õnne korral ta üles leida. Ega maapinnalt nende sekvoiade mastaap nii selgelt esile ei tulegi, sest võrreldes hiidsekvoiadega ei ole ranniksekvoiad niivõrd suure diameetriga, et kohe end kõrvale asetades sedavõrd muljetavaldavat aukartust ärataksid. Kui aga pea kuklasse ajad, siis on pilt hoopis teine. Eriti võimas on vaatepilt kui mitu või enam puud üksteise kõrval tihedalt asuvad. Siis tekib sinu ette justkui 100 meetri kõrgune müür, mille ületamisel oleks raskusi isegi surnute armeel Troonide mängust. 


Kahe päeva jooksul oli meil planeeritud mitu matka. Esimesel päeval läksime kohe külastuskeskuse avamise ajaks kohale, et võtta kaart ja minna ühele backcountry tüüpi matkarajale. Sisuliselt tähendab see, et rada ei ole mõeldud tüüpilisele turistile ning tihitlugu on ligipääsuks vaja luba, orienteerumiseks kaarti ning enamasti nõuab maastik ka teatavat pingutust. Pärast korduvat pargivahile kinnitamist, et saame selle matkaga hakkama, saime loa, raja kaardi ning asusime teele. Pidime sõitma veel umbes 30 minutit sügavale metsa ja siis tuli ette tõkkepuu, mille avamiseks meile ka kood anti. Pärast järjekordset 10 km kitsal metsateel sõitu jõudsime lõpuks matkaraja algusesse. Kuna alguspunkt asus kõrgemal mäe otsas, mis ei ole sekvoiade meeliselupaik, tuli ette võtta matk alla orgu, mis oli vast nii kolm kilomeetrit. Alla minna oli päris mõnus, sest terve tee ainult langes ning kõrguste vahe "stardipunkti" ja lammi vahel oli ~400 meetrit. Umbes poolel teel hakkas vaikselt ka erineva vanusega sekvoiasid ette juhtuma. Küll oli tegemist nooremapoolse metsaga ja vaevalt nad palju üle 50 meetrit pikkust viskasid. Alla orgu jõudes avanes aga hoopis teistsugune vaatepilt.


Olime kolme kilomeetriga justkui üksjagu aega ajas tagasi kõndinud. Nii umbes 160 miljonit aastat. Sooküpressiliste (Sequoioideae) sugukond on iidne ning erinevaid sugukonda kuuluvaid liike on leitud nii triiase kui ka juura ajastust. Sama lugu on ka sõnajalgtaimedega.  Seega, oru serval avanes meeliülendav vaatepilt iidsetele, tuhande-paarituhande aasta vanustele sekvoiadele ning kogu orgu kattis sõnajalgtaimede vaip. Lisaks oli jõekallas palistatud kõikvõimalike laialehiste puudega, mille tüvedel rippusid mitmekümne cm pikkused sambla- ja samblikutaimed ning kus olid elupaiga leidnud ka väiksemad sõnajalgtaimed. Tõepoolest oleks nagu ajas tagasi läinud ja jõudnud ürgmetsa. Kõike seda naudingut võimendas ka see, et teisi inimesi veel kohanud polnud.


Kuigi need metsad on nii mägilõvide kui ka karude elupaigad, tekkis alateadvuses vaat et hoopis tunne, et äkki hüppab mõnest sõnajalavõsast välja hoopis Velociraptor. Samal ajal suutis Richard mingit show'd tehes kuidagi komistada ja tagumikule kukkudes viimase korraliku ära lüüa ja röökida üle oru nii, et mõni nõrgema närvikavaga turist seda kuuldes ilmselt hirmunult auto juurde tagasi jooksis. Pärast dinosauruse lohutamist jalutasime veel päris pikalt nende suurte puude vahel ning siis läksime jõe äärde lõunat sööma. Lõunasöök söödud, poisil nelikümmend+ kivi vette loobitud, hakkasime tagasi liikuma. Ees ootas taaskord umbes kolm kilomeetrit ning seekord siis ülesmäge.


Edasi viis meie tee sõnajalgade kanjonisse (Fern Canyon). Tegemist on kogu maailmas võrdlemisi unikaalse ökosüsteemiga. Liivakivi sisse on uuristunud aastatuhandetega sügav kanjon (~20 m) kus oja voolab otse Vaiksesse ookeani. Tegemist ei ole aga tavapärase kanjoniga. Kõik kanjoni servad ja kaldad on kaetud sõnajalgadega. Ning seintelt nirisevad alla sajad ja sajad veenired. Ehk siis taaskord olime sisenenud ajamasinasse ja jõudnud juura ajastusse. Kusjuures siin kanjonis filmiti ka Jurassic Park II filmi mõned stseenid - kus üks klemm väikeste dinosauruste poolt ära söödi. Kanjon ise väga pikk ei ole, vast nii kilomeeter või natukene peale, kuid see ei väheda grammivõrdki seda naudingut, mida taoline unikaalne ökosüsteem suudab pakkuda. Et kogu kanjon läbi käia, pidime korduvalt ja korduvalt üle oja hüppama/ronima, sest viimane voolab otse oru põhjas. Varakevadel ja hilissügisel siia kahjuks ei saa, sest veetase on kõrge ja ega pole ka sedavõrd ilus, sest sõnajalad on närtsinud.



 


                       

Järgmisel päeval sõitsime umbes 50 km lõuna poole ja läksime Humboldt State Park'i. Taaskord üks sekvoiade kasvukoht, kus mitmeid erinevaid matkaradu. Võtsime hommikul kohe ühe pikema ette ja kuna oli esmaspäeva hommik, siis õnneks oli mets sisuliselt inimtühi ja sai rahulikult metsas ringi jalutada. Ning sadu fotosid tehtud. Nagu ka rahvuspargi matkarajal, olid ka siin domineerivateks taimedeks sekvoiad ning erinevat liiki sõnajalgataimed. Ühes kohas oli ka üks sekvoia kukkunud üle jõe ja selle peal oli päris mõnus ukerdada.


Confusion hill - tagasiteel leidis Laura meile kuidagi "vinge" meelelahutuse. 1947 aastal rajatud Confusion hill'i puhkepeatuse maantee ääres, mis sisuliselt on väike suveniiripood, kust saab ka kergemaid snäkke osta ning kus pidi olema world famous gravity house, ehk siis maailmakuulus gravitatsioonimaja. Ei hakkagi vähe pikalt seda porri kirjeldama, aga lühidalt oli tegemist turistilõksuga. Kuhu ka meie sisse astusime. Võib olla 50 aastat tagasi oli see vahva koht, aga hetkel meenutas see pigem kolahunnikut, kuhu sisse on pikitud atraktsiooninimelised asjad. Näiteks kõverpeeglid, mis oli nii mustad ja ära kulunud, et mitte midagi ei näinud. Või lagunenud gravity house ning ajast ja arust laste mänguväljak. Ja selle kõige eest maksime veel $14. Mitte kunagi pole mul nii kahju olnud 14 dollarist. Nagu oleks leidnud sendi ja kaotanud 100 dollarit. Pärast kontrollisime veel TripAdvisoris asja üle ja mingil eepilisel kombel on selle "atraktsiooni" hindeks peaaegu 4,5. Ehk siis peaks olema tegemist vägagi asjaliku meelelahutusega. Ka kommentaardid olid stiilis: "awesome place", "great stop", "lot's of fun" jne. Ah põhimõtteliselt võib asja kokku võtta, et redneck'ide meelelahutus. Igatahes meie olime segaduses ja mitte selle kõvera hurtsiku tõttu....


Tuesday, May 7, 2019

Osariigi pealinnas ning päritolu jälgi ajades

Otsustasime, et käime ikkagi ühel nädalavahetusel ära ka California pealinnas, Sacramentos. Kuulduste järgi ei olevat tegemist mingi erilise elamusega ent on ta kõigest tunniajase autosõidu kaugusel, võiks huvi pärast ikkagi seal tiiru ära teha. Sacramento rajati kuskil 1800. aastate alguses Hispaanlaste poolt, kuigi piirkond oli olnud indiaanlaste poolt asustatud juba tuhandeid aastaid. Sacramento ajalugu on peamiselt jagunenud kahte perioodi: Mehhiko periood kuni 1848 ja sealt edasi USA periood. Ameerika perioodi algusega algas ka piirkonnas kullapalavik, mis linna populatsiooni kiirelt kasvatas. Ehitati välja sadamaala, sest Sacramento asub Sacramento jõe kaldal, mis suures osas on ka laevatatav. Edasi laienes juba raudtee- ja teevõrgustik. Ehitati välja linna hoonestus, mis nüüdseks vanalinna nime all on osaliselt ka tänapäeval säilinud.

                    

Preagusajal on Sacramentos neli põhilist vaatamisväärsust: vanalinn, raudteemuuseum (sh. California ajaloomuuseum), kapitoolium ning jõgi ja selleäärsed pargid. Vanalinn on kena, paljud hooned pärinevad linna algusaegadest ning kohati jätab üsna autentse mulje. Miks kohati? Sest nagu Ameerikale kohaselt ei liigu siinmaal mitte keegi ilma autota ning iga väiksemgi tänav nende vanade majade vahel on täis autosid. Kuna see vanalinna osa on tõepoolest väike, no võib-olla pool kilomeetrit x 200 meetrit, siis võiks see olla ikkagi autovaba. Aga ega see ka palju ei aitaks, sest vanalinna ja kesklinna eraldab 8 rajaline kiirtee. Nii et võta kuidas tahad, isegi kui vanalinn oleks autovaba, siis sellest meeletust mürast ikkagi lahti ei saaks. Üldjoontes kena, kuid pole isegi ligilähedaselt võrreldav Virginia City'ga Nevadas, kus eelmine suvi käisime.

                      

Sacramento jõel asub ka Tower Bridge, mis natukene sarnaneb Londoni kuulsa sillaga. Ainult et on tehtud täielikult metallist. Silla keskosa tõstetakse üles, kui on vajadus laevad läbi lasta. Õnnestus seda isegi õhtusöögi ajal näha. Omal ajal tõeline inseneerlik kunstiteos.

                     

Raudteemuuseum oli tegelikult võib olla kõige ägedam elamus selles linnas. Mastaapsesse hoonesse oli kogutud erinevaid ronginäidiseid igast ajastust. Ka selliseid, mida ainult vesternides on nähtud. Kogu California raudtee ajalugu siusliselt ühes hoones. Richardile ka meeldis!

                      

Teisel päeval vaatasime üle kapitooliumi, mis asub vanalinnast umbes 20 min jalutuskäigu kaugusel, vaatega otse Tower Bridge'ile. Kapitoolium sai valmis aastal 1874 ning oma väljanägemiselt paljuski sarnane nt Rhode Islandi kapitooliumiga. Tahtsime osa võtta ka kapitooliumi ringkäigust, kus oleks ajalugu tutvustatud, ent kuidagi sattusime täiesti valesse gruppi. Ringkäik oli see küll, aga tehti hoopis teatrit. Sõna otseses mõttes. Ruumist ruumi minnes ootas meid igas ruumis ees uus etendus (kusjuures külastajad pidi ka vahepeal lühikesi repliike ütlema). Teemaks oli 1906. aasta San Francico maavärin ning sellele järgnenud sündmused. Publik ehk meie ja veel kümmekond inimest olime San Francisco'st tulnud põgenikud, kes otsisid omakseid või öömaja, toitu. Ühtpidi tore küll, aga 45 minutilise ajaloo tuuri asemel saime 45 minutit keskpärast teatrietendust. Igatahes ei viitsinud uut tuuri otsida ja tulime ära, et hotellis ajaloo kohta lugeda!


Pühapäeva lõunapaiku sõitsime tagasi Berkeleysse, kus pidime minema pelmeenipeole. Labori Hiinlannast teadur lubas teha "pelmeenipeo", kus näitab, kuidas teha õigeid Hiinapäraseid pelmeene. Kohale jõudes hakkasime kohe usinasti tainast vormima ning tunni-paarise käsitööna suutsime nii umbes seitsmekesi valmis treida peaaegu 300 pelmeeni, mis läksid siis kas potti keema või pannile praadima. Peab ütlema, et kuradima head pelmeenid said ja pole isegi võrreldavad nende käsnadega, mida siin poest leida võib. Igatahes kõik õgisid ennast mõnusalt pelmeenidest täis.

                        

Muuhulgas said seiklushimulised proovida ka tuhandeaastast muna (Thousand-year egg). Viimane on muna valmistamise viis, kus enamasti pardimuna kaetakse savi kihiga ning maetakse kuuks või paariks maa alla, kus see siis vaikselt "valmib". Valmis produkt näeb välja üsnagi õõvastav, selline mustjas-sinakas, kuid maitse on täiesti tip top. Esimest korda sain seda produkti Taiwanis ja pigem oli taaskohtumisrõõm. Mõnele teisel oli aga päris tõsine väljakutse seda proovida ja oli ka neid, kes loobusid. Laura vitsutas igatahes suure rahuloluga mõned tükid sisse.

Thousand-year eggs                                                            
DNA

Kuu aega tagasi tegime Lauraga ka Ancestry DNA testi, et vaadata, kust me siis täpselt pärineme. Kahjuks see test väga sügavuti ei lähe ning minu tulemus oli mõnevõrra igavam kui Laural. Nimelt olen suhteliselt puhastverd baltimaalane kuhu viskab natukene sisse ka soomlasi (vasakpoolne foto). Täpsemalt siis 71% Baltimaad, 23% Soome ning 6% Ida-Euroopa. Kuid kuna ülekate regiooniti on suhteliselt suur, siis ega suure tõenäosusega väga palju somme ikka esivanemate seas pole. Laural oli ikkagi kuni 6% rootslasi ja kuni 1% Suurbritannia päritolu ka, kuid samas ka 28% soomlasi. Aga nagu minugi puhul, siis ülekatte tõttu reaalne protsent ilmselt palju madalam. Aga ikkagi, mõnevõrra segaverelisem kui mina.


Baltimore ja koosviibimised

Maikuu lõpus oli mul konverents idakaldal Baltimore'is Marylandi osariigis. Tegemist on iga-aastase märgalateadlaste konverentsiga ( So...